Täna on Rumeenias rahvuslik püha - Neitsi Maarja päev. Selle puhul, et täna vaba päev on, läksime eile sõpradega haiglast välja sööma ja juttu ajama, pidi olema ka nö avatud mikrofoni õhtu. Kui kohale jõudsime, magas restoranitrepil pisike umbes 5-6 aastane poiss: värises ja nuttis, tõstis käed üles ja palus, et me teda minema ei ajaks ega lööks, kui tema poole jalutasime. Kõik rumeenlased läksid silmagi pilgutamata restorani, mina jäin poisi juurde. Panin oma jaki tekiks peale ja pistsin nii palju raha, kui mul oli, talle pihku - 15 rumeenia leud, mis on umbes 3 eurot, aga mille eest saaks ühe korralikuma kõhutäie küll. Ma pole ühegi inimese silmades nii palju tänutunnet näinud, kui selle lapse omades tol hetkel. Ta surus raha endale kõvasti kätte ja proovis jälle magama jääda. Ma olin seal restoranis kui teises maailmas, vaatamas kogu olukorda kuskilt kõrvalt: inimesed istuvad laudades, mis on toidust lookas, söövad lõhetäidisega pelmeene, meeletutes kogustes liha, kartuleid, magusat, kulutavad raha viskile, veinidele, tekiilale, viinale. Inimesed laulavad Pink Floydi laule. Ja seal samas restorani ees magab laps. Kõik inimesed, kes restorani tulid või sealt lahkusid, möödusid temast kui mingist tänavapostist - nagu see oleks normaalsus. Ma oleksin nagu filmis olnud. Kogu õhtu jooksul käisin ma vahepeal vaatamas, kuidas lapsega on. Varastasin restoranist pehmeid istmealuseid, et need talle padjaks viia ja toitu tõin ka. Istusin seal tema kõrval trepil, kui ta sõi, ja kuulasin, kuidas Pink Floydi laulud Queeni omade vastu vahetati. Proovisin Google-tõlgi abil temaga suhelda ja sain nii palju teada, et ta magab iga päev erinevates kohtades, kodu ja vanemaid tal ei ole. Restorani teenindaja käis meist korduvalt mööda ja ütles siis mulle nii muuseas, nagu ma ei teaks: "Ta on lihtsalt kodutu laps." Palusin tal politseisse helistada ja teada anda, et siin selline laps on. Ta puikles vastu, kuid siiski lõpuks helistas. Politsei ei tulnud. Rumeenias olevat neid kodutuid lapsi väga palju ja iga lapse pärast kohale tulla oleks mõttetu. "Ta on kodutu laps, siin ei ole midagi teha," ütles ta mulle. Ostsin poisile kotitäie sööki, teki ja mõned uued riided. Ja ma ikkagi ei saanud teha midagi suurt või maailmamuutvat. See oli sümptomaatiline ravi, mitte tervistav - ma andsin valuvaigistit, et valu korraks ära kaoks. Aga see on ka kõik. Rumeenias on täna üle 60 000 kodutu lapse. Rumeenia orbude probleem kerkis esile 1989. aastal, mil võimult võeti Rumeenia tollane kommunistlik diktaator Nicolae Ceausescu - järsku tuli ilmsiks, et Rumeenias on üle 47 000 orvu. Ceausescu, kes lasi ennast kutsuda kui Mõtete Doonau või Karpaatide Geenius, rakendas populatsiooni kasvu poliitikat, et stimuleerida majandust. Karistada said kõik perekonnad, kellel polnud lapsi, keelustati abort ja rasestumisvastased vahendid. Aastatel 1966 kuni 1989 kontrolliti rutiinselt naisi tööpostidel, kas nad on rasedad, ja kui rasedus ei lõppenud lapse sünniga, pidid naised riigile vastust andma. Tulemuseks olid lapsed, kelle eest ei vanemad ega riik suutnud hoolt kanda. See ei juhtunud Rumeenias kuskil keskajal, vaid vähem kui 30 aastat tagasi. Nii emotsionaalne kui ka seksuaalne vägivald ja peksmised täiskasvanute poolt olid nende laste jaoks rutiiniks. Hariduse kättesaadavus oli puudulik, lapsed olid näljas. Tulemuseks on narkosõltlased, hariduseta, äärmuslikes tingimustes elavad vaesed, vaimselt haiget saanud inimesed, kellel pole ühiskonnas mingit rolli, kes said lapsi, kes elavad täna nii nagu nende vanemad. Need lapsed ikka veel eksisteerivad, meie ninade all. Nendel lastel pole ema ega isa - nad on ise teineteise perekond. Kerjavad ja autoaknaid pesevad kingadeta ning lõhkiste riietega lapsed on siin igapäevane nähtus. Rumeenias ei ole mitte mingeid valitsuse koostatud programme, et kriisi vähendada. Siinsed sotsiaalteenused on olematud või ebaefektiivsed. Kaaskodanike huvi pakkuda abi või midagi muuta ei eksisteeri. Mul on maja kõrval väike pagariäri, kust hommikuti soojasid pirukaid saab. Kuna haigla kohvik on kinni, siis ostan enne tööle minekut lõunaks piruka. Saiaputka ees on alati üks unine laps, kes rumeenia keeles kas raha või sööki palub. Mitte ükski järjekorras olevatest inimestest ei tõsta pilku või lapsest vaadatakse läbi kui mittemillestki. Osa minust saab aru - ei saagi kogu aeg kõiki aidata isegi, kui väga tahaks, enda elu peab ka elama. Ent kui mina, kellel see 30 eurosenti ikka üle on, selle piruka kerjavale lapsele ikkagi ostan, siis saan pearaputuste või halvustavate pilkude osaliks. Saiapoe müüja ütleb, et soodustan ja julgustan sellega kerjamist. Ja seal samas minu kõrval on too eelkooliealine, kes piruka ühe ampsuga alla neelab. Rumeenia on Euroopa Liidu liige. Enne Euroopa Liiduga liitumist oli vaja Rumeenial välja töötada plaan ning kindlad standardid tuhandete kodutute laste probleemi lahendamiseks. Reform ka tehti. Reformis toodi välja adopteerimise võimalus ja kasuvanemad - enamus Rumeenia kodutuid lapsi viiakse hetkel eelkõige USA-sse, Rumeenias on nö vabatahtlikud, kes orbudega tegelevad. Lisaks tõi reform välja ametliku ja kohustusliku laste registreerimise sünnil ning sünnitunnistuste väljastamise, mida enne reformi järjepidevalt ei tehtud. Ja kolmandana räägiti reformis kodututele lastele tasuta terviseabi tagamisest ja hariduse võimaldamisest. Rumeenia astus Euroopa Liitu 2007. aastal - see on üle kümne aasta tagasi. See oli Rumeeniale suureks edulooks. Loodeti, et vaba turg, vabad piirid, rahastus aitavad Rumeenia suurest vaesusest välja. Statistika täna räägib ikkagi teist keelt. Rumeenlased on Euroopa Liidu vaeseim riik (ka Bulgaariast eespool): 46% populatsioonist on vaesed ja ohustatud sotsiaalseks tõrjutuseks. Vaesuses elavate laste hulk on suurenenud veelgi pärast Euroopa Liiduga liitumist. Ja siiski - Rumeenia suuremad linnad paistavad olevat pealtnäha läänelikud, Rumeenia ise liberaalne ja demokraatlik riik. Rumeenia suuremates linnades nagu Bukarest, Brasov, Sibiu või Sighiosoara kõrguvad uhked renoveeritud kirikud ja uued elamud. Rumeenia vanad probleemid püsivad, nende lahendamiseks ei ole aega. Ühiskonda, mis on korrumpeerunud ja niivõrd ebatõhusa bürokraatiaga, on raske muuta. Korruptsiooni tunnistavad ka rumeenlased ise. Doktor Molnar ütles, et selleks, et Rumeenias läbi lüüa, peavad sul head suhted ja tutvused olema. Kui neid ei ole, siis on väike võimalus tippu jõuda. Kokkuvõtteks. Euroopa Liit on andnud Rumeeniale rahastust, kus seda varem pole olnud, on nõudnud standardeid, kus neid varem pole olnud, on kindlustanud võimalusi kaubanduseks, mida varem pole olnud. Probleem aga on sügavam. Laste vaesus on suure haiguse sümptom: riik ei suuda toetada ega majutada ühiskonna kõige nõrgemaid. Täna - Neitsi Maarja päeval tuleb kahjuks tõdeda, et kaastunne siin maal on luksus. Inimesed teavad, aga ei tunnista. Inimesed pööravad pilgu maha ja ei räägi. Sest nii on lihtsalt lihtsam.
0 Comments
Siin Rumeenias tuleb ette, et süstlanõelasid kasutatakse korduvalt ja erinevatel patsientidel. Ma olen juba kõikidele siin öelnud, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis kutsuge helikopter, Arkadi Popov, helistage välisministeeriumisse, mu isale või Kersti Kaljulaidile, laske mul rahus olla, aga ärge mind siin haiglasse viige. Rumeenias on 2% kogu populatsioonist nakatunud C-hepatiidi viirusega ehk teisisõnu umbes 500 000 inimesel Rumeenias on hepatiit C. Kui eestlased on number 1 joodikud Euroopas, siis Rumeenia on number 1 sellel (spordi)alal. Lugesin ka WHO raportit HIV kohta, aga andmetevähesuse tõttu ei ole HIV Rumeenias väga levinud. Aga kui probleemi ei otsi, siis probleemi ka ei ole.
Täna käisin lisaks operatsioonitoale ka üle vaatamas patsiente, keda eelnevatel päevadel lõiganud oleme. Kui palatisse sisse astusin, siis minu suureks üllatuseks oli seal täpselt 10 voodit: 5 voodit ühel pool ja 5 teisel. Mõnel patsiendil oli vedanud, sest osades palatites oli 10 voodi asemel 8. Kardinatega nad eraldatud ei olnud, niiet kui ma siis sinna meestepalatisse sisse tormasin, oli üks neist porgandpaljas ja vahetamas pidžaamat, teine toimetas keset palatit utka ehk siibriga, kolmas lahendas ristsõna ja teised lihtsalt vahtisid mind kui ilmutust. Dr Molnar ütles, et selliseid baktereid nagu VRE ehk vankomütsiin-resistentne enterokokk või MRSA ehk metitsilliin-resistentne S. aureus neil ei ole ja et see on küll kurb, et Eestis on (mis maa see Eesti küll on?). Aga jällegi - kui probleemi ei otsi, siis probleemi ka ei ole. Ma hirmuga mõtlen, mis pidalitõve ma siit Rumeeniast koju vean. Täna operatsioonitoas sain ma jälle anestesioloogiga jutule. Küsis minu käest, kas ma tean, milliseid intravenoosseid anesteetikume kasutatakse. Lugesin nad kõik siis ette ja selle peale ta otsustas, et ma olen piisavalt tark, et lasta mind anesteesiaaparaadi juurde. Patsiendi süstoolne vererõhk oli 170 kandis ja ma küsisin, et mis nüüd sellega teeme. Anestesioloog ütles kuldsed sõnad: "Me ravime patsienti mitte numbreid". See iseenesest on ju tõsi, kuid 1) patsient oli kõikide nende steriilsete linade all, ei näegi teist, äkki on ärkvel, ja 2) numbrid peegeldavad ikkagi ka mingit osa patsiendi seisundist. Lõpuks selgus, et just see mansett, mis sellele patsiendile oli pandud, on see katkine mansett. Ehk siis see 170 võis olla ka kõrgem. Operatsioon, millel osalesin, oli parempoolne hemikolektoomia (ehk parema käärsoole eemaldamine) käärsoole vähi tõttu. Tragikomöödiliseks tegi selle operatsiooni see, et dr Molnar ei leidnud vähki üles ja kohale kutsuti kogu endoskoopiatiim, et operatsiooniga samal ajal teha ka kolonoskoopiat (ehk taguotsast üks pikk toru soolde panna ja video abil vähk sooles üles leida). Ei olnud just kõige ilusam pilt - kõht pärani lahti lõigatud + torutamine taguotsast. Üleüldse ilmestub Rumeenia tervishoiusüsteem sellega, et patsiendi heaolule väga palju ei mõelda. Kui ühte patsienti opereeritakse, siis istub järgmine ukse taga või isegi samas ruumis ja näeb põhimõtteliselt kõike pealt. Inimesed on üldnarkoosis porgandpaljalt operatsioonilaua peal ja koridoriuksed on pärani lahti - kõik, kes tahavad, võivad vaatama tulla, ja teised patsiendid tulevad ka. Patsienti ei hoita operatsiooni ajal soojas, absoluutselt igal operatsioonil, millel osalenud olen, langeb patsiendi kehatemperatuur alla 34 kraadi. Jumal tänatud, et minu jaoks on see niivõrd vastuvõetamatu ja et inimese privaatsuse austamine Eestis on siiski vägagi päevakorras. Ja samas - patsiendid ei virise mitte millegi üle. Arst on patsientide jaoks sõna otseses mõttes Jumal. Doktor Molnari andmetel on ravijärjekorrad Rumeenias keskmiselt 4 kuni 6 kuud pikad. Noored arstid lähevad siit kohe pärast lõpetamist Kesk- või Põhja-Euroopasse, üksikud jäävad arstiks Rumeeniasse. See-eest on hästi näha, kui palju Rumeenia arstid patsientidega suhtlevad - nad võtavad patsientide ja nende lähedaste jaoks aega, seletavad lahti kõik küsimused. See on kindlasti siin minu haiglas üheks suureks plussiks. Natuke sellest totrast rongisüsteemist siin - Rumeenias on see väga pehmelt öeldes uskumatu. Kujutage ette, et Balti jaamast läheb päevas üks rong, mis sõidab marsruudil Tallinn - Keila - Haapsalu - Paide - Narva - Tartu - Viljandi - Rakvere - Pärnu - Kapa-Kohila - Põlva - Tallinn. Sest just niiviisi sõidavad rongid siin Rumeenias. Lisage siia ka see, et rong läheb 99,9% tõenäosusega kuskil Kapa-Kohila ja Põlva vahel katki ja te istute seal karuperses vähemalt poolteist tundi. Õnneks on Rumeenias minibussid, mis küll on oma sõidustiili poolest natuke ohtlikumad, aga vähemasti ei lähe nad katki ja kohale jõuab veidi kiiremini kui rongiga. Inimesed Rumeenias on vaesed. Kui ma hommikul haiglasse jalutan, otsivad väikesed 4-5 aastased lapsed prügikastidest süüa. Nad on paljajalu, porised ja lõhkiste riietega, tavaliselt üksinda. Eile käisin ma poes ja ostsin neile kotitäie head ja paremat, sest süda tilgub verd ja suhteliselt raske on oma cafe lattet minna jooma, kui kõrvalmaja prügikastidest otsivad lapsed endale midagi hamba alla. Eile poes ostis pisike u 3-4 aastane katkise kleidi ja poriste põskedega tüdruk õlut ja sai selle ilma vähima vaevata kätte. Kui poemüüjalt küsisin, kas see on Rumeenias lubatud, ütles ta, et tüdruk käib oma isa eest poes õlle järel, sest viimane ei viitsi ise tulla. Toit üldiselt on siin väga odav. Kolmekäigulise õhtusöögi restoranis saab kuskil 20 euroga, pooleliitrine õlupurk maksab 30-40 eurosenti, sai on 20-30 eurosenti, pakk piima on kuskil 40-50 eurosenti (jah, õlu on odavam). Tänavatel on väga palju inimesi, kes raha kerjavad. Vahepeal tulevad nad restoranidesse ja proovivad müüa Jeesus Kristuse pilte või juba närtsinud roose. Olen siin õppinud selle triki ära, et nendega ei tasu kauaks suhtlema jääda, lihtne ja konkreetne "ei" päästab suurest jamast, sest neil on komme ka lauda istuda ja siis juba lahti ei saa. Kõiki ei saa aidata isegi, kui väga tahaks. Täna oli see päev, kui esimest korda haiglasse läksin. Haigla nimi on Spitalul Clinic Judeţean de Urgenţă Târgu Mureş. Hääldada ei oska. Selles haiglas on 1089 voodit, millest 150 on lastele. Seal on ka üks kuldketiga vahva üldkirurg, kelle nimi on doktor Calin Molnar ja kes on minu kompanjoon ning "minu Rumeenia kolleega", nagu talle meeldib öelda. Doktor Molnar on väga muhe mees ja teeb ääretult palju nalja - kõigepealt rumeenia keeles ja siis pool tundi tõlgib oma nalja inglise keelde ja siis on juba nali nagu kuhugi kadunud ning mul suures tõlkimis-abistamis-hoos nalja esimene pool meelest läinud. Tal on paks kullast kaelakett (mitte, et see siin Rumeenias oleks midagi märkimisväärset), kuid mainin ikkagi ära, sest kutsun teda seetõttu golden boy'ks (siin haiglas pole kellelgi nii priske kuldkett). Ta on ise ka päris trullakas ja meenutab Steven Seagali, kui kaugelt vaadata. Doktor Molnar on suur laparoskoopiliste operatsioonide (ehk siis kõhukatteid ei avata suure lõikega, vaid väikeste avauste kaudu viiakse kõhuõõnde optiline instrument ja kõik muud operatsiooniks vajalikud instrumendid) fänn, aga tal ei ole see väga käpas. Ta alati proovib, aga asi lõppeb alati samamoodi: ta ohkab sügavalt ja dramaatiliselt "see kahjuks on niivõrd keeruline ja maru ussripikupoiss, et ma ei saa siin midagi teha laparoskoopiliselt" ning valib lahtise operatsiooni. Doktor Molnaril on komme valida vähemalt kaks numbrit suuremad kindad - ilmselgelt talle sobiksid kindad number 7, aga ta alati karjub, et antagu talle 8 ja pool! Ja kui juba operatsioonist rääkima hakkasin, siis on tal ka komme kõikide instrumentide juhtmed ja aspiraatori toru nii sõlme ajada, et õed ei suuda neid pärast lahti harutada . Kolmas komme on see, kuidas ta keset operatsiooni oma higist laupa suure müksuga vastu opiõe õlga puhastab. Doktor Molnar on igatahes üks väga äge arst. Siin haiglas on praktikal üks Hispaania poiss, kes on oma õpingute 2. kursusel. Nii, kui ta anesteesia poole peale oma jala paneb, saab ta anesteesiaõe käest vastu pead ja kahetseb, et ta üldse meditsiinikarjääri valis. Kui mina sinna satun, siis on kõik nagu okei - anesteesiaõde pakub oma tooli, sahmerdab ringi ja jookseb jalapinki tooma, et ma paremini näeksin, kuuleksin, haistaksin. Anesteesiaõed on igas riigis minu suured sõbrad, sellega on mul vedanud. Ei tea, miks. Anestesioloogid on siin aga küll omaette planeedilt. Esiteks on meeldiv, et anestesioloog ei lahku hetkekski operatsioonitoast ja anestesioloogi ülesanne on siin riigis täita anesteesiakaarti (vererõhud, pulsid, ravimite nimed jne), mida Eesti vabariigis teeb anesteesiaõde. Õde on siin lihtsalt ilus. Anestesioloog on siin ka väga kaunis. Täna vaatasin ühte operatsiooni kõrvalt ja veidi läksin närvi, kui patsiendi vererõhk kukkus 130 pealt 69-le, siis 66-le, 5 minuti pärast oli see 59. Anestesioloog seisis käed puusas, kruttis tilkinfusioonile vunki juurde ja vaatas kulm kortsus anesteesiaaparaati. Mingi hetk mu kannatus katkes ja küsisin nii muuseas, et kas poleks aeg efedriiniks. Ta küsis vastu, et kas me Eestis teeme nii. Selle peale ei osanudki midagi nagu kosta - et ikka tuleb ette, aga te tehke, mis te ikka oma maal teete, et rõhku tagasi üles saada. Selle peale pandi üks pudel Gelofusini üles ja 5 milligrammi efedriini tehti ka takkaotsa. Kui probleemid vererõhuga lahenduse leidsid, oli patsiendi kehatemperatuur langenud 34 kraadini. Kui ekraanil punasega see 33,7 kraadi plinkima hakkas, siis küsisin, kas neil "karu" ei ole. "Karu" minu riigis on masin ja sellega ühendatud kilest madrats, mille saab patsiendile käte, jalgade või kehatüvele panna. Kui täita see sooja õhuga, siis hoiab see kehatemperatuuri normaalsena. "Bear? Ursus? You want ursus?" - nii küsis anesteesiaõde minu käest. Selle peale pööras doktor Molnar hoogsalt ümber ja vaatas mind põlevate silmadega: "You want beer? Here in the operating room we Romanians can't have beer." Lisaks sellele, et "ursus" tähendab rumeenia keeles "pruunkaru", on Rumeenia rahvuslik ja kõige kuulsam õlu nimi ka Ursus. Nalja kui palju! Ja noh - kui patsiendi kõik 6 meetrit peensoolt mööda opituba laiali poleks ja see mingi lapiga kaetud oleks, siis vast ei nõuaks ma ursust kah. Aga ma muidugi ei öelnud seda, ma olen tagasihoidlik eestlane, kes annab hinnanguid vaid omaette ja neelab kõik alla. Üleüldiselt on siin haiglas päris vahva süsteem. Hommikul tulevad kõik patsiendid, kes operatsioonile minema peavad, opibloki ukse taha ootama. Istuvad reas nagu pidžaamades tibud ja ootavad oma korda. Kui nende järjekord kätte on tulnud, vantsivad nad operatsioonituppa, võtavad paljaks, nagu Ženja Fokin soovitaks, ja ronivad operatsioonilauale.
Haiglas on ka kaks väga huvitavat tööposti. Üks nendest on lambisättija (sellise nime ma ise panin talle). Tema ülesanne on operatsiooni ajal lampi sättida nii, et valgus oleks kirurgile parim. Tema saab ka operatsioonitoas kõige rohkem möliseda. Isegi resident ei saa nii palju, kui lambisättija. Teine huvitav töökoht haiglas on liftis nupuvajutaja. Taaskord minu pandud nimetus. Liftid haiglas on meeter korda meeter suured. Pool meetrit korda pool meetrit alal istub toolil tädi (sageli pensionieas proua), kellele pead siis ütlema, mis korrusele lähed ja tema vajutab sinu eest nuppu. Keegi ei ole mulle veel ära suutnud seletada tema töö suuremat eesmärki. Ükskord vajutasin ise nuppu. Tädi oleks mu peaaegu liftist välja visanud, vaatas mind kogu pika ja piinarikka teekonna 9. korrusele väga halvustavalt. Enam tema liftiga sõitnud ei ole julenud. Senimaani olen haiglas operatsioonidest kaasa teinud apendektoomiat ja peamiselt hemikolektoomiaid. Lisaks oleme teinud kolonoskoopiaid, kus kallis anestesioloog ei osale ehk siis neid ei tehta mitte mingi sedatsiooni ega narkoosiga. Ütlen nii palju, et karjutakse nagu sünnitamisel. Lisaks olen aidanud kahel pisikesel tital siia ilma sündida. Tänan siinkohal Fred Kirssi, kes mu ühel ööl aasta tagasi endaga valvesse kaasa võttis. Sel ööl me kumbki ei maganud, ka ämmaemandad mitte - uusi ilmakodanikke tuli muudkui hordides. Siin Rumeenias üks sünnitaja oli 16-aastane mustlasneiu, kes oma lapsest lõpuks loobus. Teine pisike sündis 7. raseduskuul. Käin teda iga päev vaatamas ja tema kasvamisele kaasa elamas. Sellised hetked ja olukorrad panevad elu hoopis teise pilguga vaatama. Et kui hea ja ilus on Eestis. Ja kui väga mul on vedanud. Ükskõik, kellega ma Eestist räägin, ma kuulen ühte ja seda sama - "Rumeenia on kahtlane. Rumeenia on nii kahtlane koht, et sa peaksid jääma koju ja mitte kunagi isegi kodust välja minema, sest sa mõtlesid minna Rumeeniasse. Isegi "Minu Rumeenia" raamatut pole kirjutatud, järelikult on suur oht, et sinu neerud lõigatakse kuskil kaasikus välja ja müüakse siia tagasi Eestisse".
Nüüd ma siin istun - joon kahe espresso shotiga cafe lattet nagu ikka hommikuti, isegi oma MacBook Pro julgesin välja võtta, Justin Bieber laulab Ed Sheeraniga kuskil taustal (kõlarist muidugi, sest Rumeenia on kindlasti suhteliselt kahtlane kant mõlema muusiku jaoks) ja wifi on parem kui Balti jaama turul. Kui kell 2:20 kolmapäeva öösel Bukaresti jõudsin, siis olin ennast "is Uber safe in Romania" guugeldamisega nii närvi ajanud, et seisin seal lennujaama ees ja tahtsin koju. Võtsin ennast kokku ja tellisin Bolti, sest ma olen suur ja tugev tüdruk. Kui minu Bolti-suksu 2 minutiga lennujaama ukse ette sõitis ja väga rõõmus sohver Coroian "welcome Bucharest" Voda välja hüppas, et mu kohvrit võtta, siis olin juba päris rahulik. Kõik rumeenlased, kellega nende kahe päeva jooksul kokku olen puutunud, on olnud äärmiselt sõbralikud.* Näiteks istus minu airbnb võõrustaja kella 3ni üleval ja ootas, et ma turvaliselt kohale jõuaks, kuigi ma valisin ekstra sellise koha, kuhu saaks ise sisse registreerida. Lisaks sellele oskavad rumeenlased päris hästi inglise keelt - vähemasti Bukarestis oskasid, rongis juba mitte nii hästi ja siin mägilinnas veel vähem. Vene keelt ei räägi noored peaaegu et üldse, mitte et ma sellest puudust tunneks, ma ka ei räägi. Igatahes - Henri Coanda rahvusvahelisest lennujaamast Bukaresti kesklinna on ca 20 kilomeetrit ja taksoga minnes läheb kogu sõit maksma kuskil 9 eurot. * Vahemärkus mu emale: see, et rumeenlased on tundunud mulle sõbralikud, kindlasti ei tähenda seda, et nad kõik sõbralikud on. Ma jätkuvalt ei usalda kedagi! Aga ma siiralt usun, et inimesed on siiski head. Aga nagu ka Eestis on meeletult palju troppe, on ka Rumeenias neid omajagu. Ja ma jätkuvalt suhtun skeptiliselt, kui keegi hea on! Bukarestis olin ma väga väikest aega. Pigem sõitsin autoga sellest läbi. Mis mulle aga silma jäi - absoluutselt kõikide majade seintel ja nende pragudes on grafiti. Isegi Bukaresti ülikool on täis joonistatud. Ka mõned kirikud aastast 1400 on tänapäeva kunstilembikute poolt grafitiga kaunistatud. Kas te kujutate ette Marju Lauristini või Art Leete, Toomas Asseri või Margit Sutropi nägu kui meie alma materil oleks ühel hommikul grafiti? Karl Ernst von Baer keeraks hauas külge ja kahetseks, et ta üleüldse seda inimese munarakku kirjeldama hakkas. Ma täpselt ei saa aru, mida seintele kirjutatud on, aga see tundub olevat vihane - midagi, mida Mart Helme kirjutaks. Kui ma oma vanematekoju Lagedile lähen rongiga, siis on rongijaamas suurelt seinale jäädvustatud: "Настя, я люблю тебя" - midagi nii ilusat ei tundu Bukaresti seintel olevat. Rongid Rumeenias on äärmiselt lihtsad, meeletult vanad ja kulunud. Et ma jõuaksin oma peasihtkohta - linna Targu Mures - tuli mul Bukaresti kõige suuremas rongijaamas (väiksem isegi, kui Balti jaam) minna rongile, mis sinna linna sõidab. Ja enne kui ma edasi lähen - jah, ma olen kõigile teinud nalja teemal "Targu Mures": et "muretse, aga väga targu". Keegi siin Rumeenias pole väga täpselt aru saanud, millest ma räägin, ja ma igaks juhuks enam ei ürita seda nalja teha, kuskil siin mägedes pidi ka oma hullumaja olema. Rongipilet lõpp-peatusesse maksis 17 eurot. Rongisõit pidi kestma 9 tundi. See on ainus rong, mis päevas üks kord stardib ja sõidab läbi absoluutselt kõik Transilvaania linnad enne, kui minu sihtkohta jõuab. Reaalsus oli, et rong tiirutas ümber minu linnakese kuskil 40-50 km raadiusega, et kõik jaamad läbi käia ja reisi lõpuni oli ikka kuskil 4-5 tundi. Mingi hetk ma mõtlesin, et astun kuskil külakeses rongist maha ja kutsun Bolti järgi, aga see neerudega kupeldamine tiksus ikka kuskil kuklas. Mõte, et Jaanus Kahu minu neerusid siirdab, pani mind seal rongis kogu teekonna ilusasti ära istuma. Lisaks polnud mägedes enam kedagi, kes Bolti sõitnud oleks. Sellel oli lihtne põhjus - kui mägikülakestes inimestel autosid üldse oli, siis need olid ühe uksega Fordid või ilma usteta Daciad. Peamiselt sõidetakse Rumeenia mägikülakestes hobuste ja vankritega. Kui ma neid hobuvankreid keset mägesid ja rohelisi aasasid esimest korda rongiaknast nägin, siis mõtlesin, et olen kuskil Sõrmuste isanda (või Nolani) filmis või keskaajas ja et see ei saa olla päris. Aga oli. Rumeenlased ka kõik kinnitavad, et nii on. Kui olin juba kuskil 5 tundi rongiga mööda Rumeenia-maad ringi vuranud, siis jäi mu ustav suksu keset suurt silda seisma, mootor lülitati ka välja ja tuled kustutati ära. Järgmine mõte, mis pähe tuli, oli, et nüüd tulevad rongi dementorid Harry Potteri raamatust/filmist. See Rumeenia on lihtsalt selline maa, et paneb mõtlema kääbikutele, nõidadele ja Robert Pattinsonile. Sest rumeenlased sõidavad hobustega ja kütavad ahju, kui väljas on 31 kraadi sooja, õuel jooksevad ringi lambad, kanad kaagutavad, lehmad söövad muru. Haned on neil ka (inetu pardipoeg, eks). Ja põrsad - väga palju põrsaid. See "rongirike" oli ka esimene kord, kui rääkisin minu vastas istuvate Malaisiast pärit naise ja mehega. Mehe nimi oli Chan (nagu Jackie Chan) ja naise nimi Ji Cha. Chan on Malaisias õllepruulija, aga religioon (budism) ei aktsepteeri õlle pruulimist, seega teeb ta seda hobina Singapuris ja vahepeal teenib taskuraha. Mu Malaisiast pärit uued sõbrad polnud kunagi lehma niivõrd lähedalt näinud nii, et nad olid naelutatud akna külge. Neid ei kottinud üldse, et me oleme karuperses ja rong on katki. Malaisia sõbrad olid väga üllatunud, et ma olen lehma lähedalt näinud ja isegi lehma lüpsnud (ehk siis tõesti katsunud lehma udaraid)! Rääkisin neile, et mu vanaema elab Põlvas - sügaval maal, kus ei ole ühtegi noort perearsti ja sünnitada nüüd ka ei saa. Kui olin kuskil 11-12 aastane ja mu onulapsed ning õde olid pisikesed, siis korjasin nad igal hommikul kokku ja läksime naabertallu lehmi vaatama. Vanaema naabrid olid just ostnud endale pruuni vasika - nunnu ja muidu kepsaka. Naabrinaine Milvi lubas mu väiksel õel, kes oli ehk kõige rohkem uuest vasikast sillas, talle nime panna. Mu õde pani vasikale nimeks Bruno, sest Bruno ja pruun värv lähevad hästi kokku. Käisime Brunot vaatamas täpselt nii kaua, kui lehm mu onutütrel keelega üle käe tõmbas. Rongi parandati kuskil poolteist tundi. Kui ma päris aus olen, siis ma olin ainuke ärevil ja "mis siin toimub, kaeban kohtusse, ma jään hiljaks" meeleolus inimene. Malaisialased ja eriti rumeenlased ei tõstnud oma ajalehtedelt pilkugi, kui meile teada anti, et rong katki on. Nagu see juhtuks iga päev. Nagu see oleks okei, et niigi väga pikk reis venib veel nii 3 tundi pikemaks. Ja võib-olla ongi okei, sest nende kehades töötasid neerupealised vähemasti kaks korda väiksema intensiivsusega kui minu omas. Seega stresshormoone ringles ka vähem ja seega jääb vaid küsida, kes meist enne selle infarkti saab? Ma ju ometi ei saanud ise rongi parandama minna, aga närveldada ja pahane olla sain küll! Kui Chan oli juba kaks õllet sisse kulistanud, hakkas ta ka rohkem rääkima. "Beer is my religion," ütles ta, kui ma taaskord üritasin väga rahumeelselt seletada välismaalasele, mis see eestlaste "usk" ikkagi on (või ei ole). Ma siis noogutasin ja ütlesin, et eestlased on ka natuke õlleusku. Sinna see jutt jäigi - Chan arvas, et siis talle Eesti meeldiks. Kookisin oma kotist Muhu leiva välja ja rääkisin, mis asi on rukis. Ja et kas rukkist õlut ka pruulida saab. Kõige parem asi siin maailmas vist on nende inimeste, kes mitte kunagi musta leiba söönud ei ole, nägude vaatamine, kui nad lõpuks selle leiva endale suhu pistavad. "Mulle tundub, et mida rohkem ma seda söön, seda rohkem see võiks mulle maitseda," oli ainus asi, mida Chan musta leiva kohta arvas. Kella 11 paiku öösel jõudsime linna, kuhu mul vaja oli jõuda - malaisialased ka. Võtsime koos takso ja vaatasime, et kõik ikka ööbimiskohta jõuaksid. Minu 76-aastane kirurgist juhendaja tervitas mind õllepudeliga, mis nägi välja nagu seesamune Bock, mida Balti jaama elanikele mekkida meeldib, ja juhatas mind mu tuppa. Et sellest muinasjutuseiklusest vähe oleks, algas öösel kell 3 meeletult suur äikesetorm. Ma vahtisin lage ja palvetasin kõikide oma Jaapani jumalate poole, et see Dracula nüüd ust maha ei murraks. Päeval on naljakas mõelda sellele, aga öösel äikesetormi ajal oli see mõte väga teemas. |
|